Eelmisel nädalal saabus meie postkasti kiri. Klient ostis poolteist aastat tagasi meilt vineerist viimistlemata seinapaneelid ja jagas nüüd tagasisidet – isegi meile oli seal üllatusi. Lugege ise!
Vineerist paneelid pandi seina poolteist aastat tagasi. Ilus oli. Eriti vaimustas mind naturaalse puidu lõhn, mis tol ajal vallutas minu kodu ikka kuudeks. Iga külaline oli sellest vaimustuses. Aga ühel hetkel sai lõhn otsa ja seinapaneelid said lihtsalt kodu osaks, valdavalt tähelepandamatuks osaks. Kuni ühtäkki tundsin, et midagi on muutunud. Algselt suhteliselt ühtlase pinna alt hakkas tasapisi ilmuma vineerplaadi muster. Nagu salajane maal. Nüüd olen teadlikult seda kujunemist jälginud, protsess on võluv. Vineer elab. Minu seinal on elus maal, looduse pintslitõmbed, mis salamisi varjust välja ilmuvad.
Nii nagu kirjutasin, esialgu oli lõhn ja soe ühtlane pind. Seejärel, vast 3-4 kuu pärast, ilmus esimene, valdavalt voogav ja sume vaevumärgatava pildikeelega maal. Nagu koorejooned värskel cappuccinol. Veel mõned kuud ja kujundid muutusid äratuntavaks. Uduvaaludes looklevaks külateeks, loojanguks Haanja kuppelmaastikul, isegi vihaseks mereks. Millalgi tollel ajajärgul avastasin end mõtteid mõlgutades või arvuti taga istudes üha sagedamini seinapaneele silmitsemast. Kuidagi iseenesest vajus pilk alati sinna. Nagu oleks seal mingi vastus või lahendus.
Murrang toimus tegelikult ühe mälupildi kaudu. Lapsepõlves oli meil kodus vineerplaatidest lagi. Lakitud, nagu tol ajal kombeks. Üks minu lemmiktegevusi oli selle lae lugemine. Mäletan, et lamasin hommikul sooja teki all, vanaema oli just ahju tule teinud (ehk meenub teilegi see lumiste ahjupuude ja värske tule lõhn, natuke veel suitsune soojus), puud praksusid ja köögist kostis seakartulite tampimist. Toas oli veel öist jahedust ja mitte ei tahtnud teki alt välja. Minu jaoks olid need hommikud alati seotud ühe mänguga. Vaatasin lage ja hakkasin sinna oma maailma joonistama. Mul elasid seal laes mitu perekonda, neil olid kodud ja käimise teed, olid loomad ja puud. Seal laes oli terve maailm. Vahel lugesin ma neid lugusid tunde ja vahel ei saanudki enam sotti, kas näen und või loen lae-raamatut. See kogemus on aidanud mul edaspidises elus leida lahendusi paljudele probleemidele, ka äris ja organisatsioonides. Ja eriti loominguga seotud ettevõtmistes. See meenus mulle ühtäkki vineerist seinapaneele vaadates. Dejavuu lapsepõlvest.
Küsisime kommentaari viimistluse kohta: Paneelid ostsin teadlikult viimistlemata kujul. Peale seina panemist katsin ühekordselt puiduvahaga (see, millega töödeldakse muidu õlitatud põrandaid, hästi kerge). Kuna kasevineer on loomult hele, siis polnud vaja ka toonimispulbrit lisada. Ma arvan, et õlitamine oleks selle pinnamustri kohe esile toonud ja avastamisrõõmu ajas vähendanud. Ka ei lihvinud ma paneele teadlikult täiesti siledaks, hetkel on sein mõnusalt pehme, st käega üle libistades pisut kare. Minule see tohutult meeldib. Vineerimaailmast küll hoiatati, et viimistluslihvimine ja õlitamine kaitseb puitu ja muidu võib see määrduma hakata. No mida see sein ikka määrdub. Igal juhul pole pooleteist aasta jooksul sellega midagi halba juhtunud. Keeruliseks osutus nurgaliistu leidmine, sest kasepuust seda saada polnud, leidsin haava. Kindlasti ei sobi kasevineeri puhul kasutada okaspuu liistu.
Kui on tekkinud küsimus, miks me Vineerimaailmas nimetame kasevineerist seinapaneele looduse loominguks, siis antud kliendi tagasiside illustreerib meie mõtet ilmekalt.
Suur aitäh tagasiside eest!